Maimud

Looduses on isase võitluskala territooriumi läbimõõt 1–3 meetrit, tavaliselt madalas lombis või riisipõllul. Ta ehitab mullipesa. Emased on vähem territoriaalsed ja liiguvad rohkem ringi. Kui emane leiab isase territooriumi ning isane ta leiab, meelitab ta emase pesa juurde.

Siis algab paaritumisrituaal: isane „võtab emase embusse“, nii et paistab, nagu suruks ta emase kõhust munad välja. Tavaliselt tuleb korraga 1–10 muna. Isane viljastab munad kohe ja viib need pessa. Samal ajal on emane embusest hetkeks halvatud ja vajub põhja, nagu oleks surnud. Mõni emane ei halva, vaid aitab isasel mune üles korjata. Mõne sekundi pärast toibub ta ning protsessi korratakse, kuni munad on otsas.

Siis ajab isane emase eemale ning hoolitseb järgnevalt pesa, munade ja lõpuks ka maimude eest.

Munad

Võitluskala munad on valged või kollakad. Neid on tavaliselt lihtne mullipesas märgata, kui isane pole kõiki mune lehe või muu varju alla peitnud.

Sugupoolte eristamine

Alla 3–4 kuu vanustel noortel kaladel võib sugupoolt olla väga raske eristada. Ka professionaalsed kasvatajad eksivad sageli. Seepärast võib akvaariumipoes olla mõistlik kõige nooremaid kalu vältida, sest nende sugu on keha kuju ja uimede järgi kõige raskem tuvastada.

Kõige kindlam tunnus, mida noore kala sugupoolt hinnates otsida, on emastel kõhu all nähtav valge täpp. See asub päraku-uime ees ja on munajuha ots, mida isastel loomulikult pole.

Muidu tuleb vaadata uimi. Esimene nähtav erinevus on sageli see, et isastel teravneb päraku-uime tagumine osa rohkem, kuid ka see pole täiesti kindel.

Emastel on kõht paksem ja see kujuneb üsna varakult. Keha kuju, eriti ülalt vaadates, aitab üsna noorte kalade erinevust kiiresti märgata.

Kui oled võitluskalade vaatlemisele aega kulutanud, võib abi olla ka käitumisest. Selle õppimiseks kulub aega, kuid lõpuks tekib sisetunne, kas kala on pigem isane või emane.

Kokkuvõtteks: ükski meetod pole kindel. Emase kõhu all olev munajuha on kõige kindlam ja varaseim tunnus. Kui seda pole näha, on kala kas isane või väga noor. Peale selle tuleb lihtsalt oma vaistu harjutada.

Toit

Maimud vajavad täiskasvanud kaladest erinevat toitu. Esiteks on nende suu palju väiksem, seega peab toit vastama maimude suurusele. Teiseks vajavad nad palju toitaineid, sest nad söövad ja kasvavad kiiresti. Seetõttu on elustoit alguses parim. Elustoiduga kasvab palju rohkem maime suureks.

Neil on ka väike magu ja nad vajavad toitu palju sagedamini kui täiskasvanud kalad. Täiskasvanud võivad olla kuni kaks nädalat söömata ega tohiks süüa rohkem, kui nad mõne minutiga ära jõuavad. Maimudele tuleb toitu anda peaaegu pidevalt ja nii palju, kui nad suudavad süüa.

Haigused

Aretuse kõige raskem osa pole vanemate kudema saamine, vaid maimude üleskasvatamine. Mõni sureb alati geneetiliste vigade, ebastabiilsete vee näitajate, haiguste, õnnetuste ja juhuse tõttu. Siin kehtivad Murphy ja Darwini seadus.

Maimud vajavad kasvades palju ruumi, muidu lõpetavad paljud kasvamise või surevad. Selles mõttes on „kasulik“, et mõni maim on teistest nõrgem.

Kui maimul on väärareng, näiteks puuduv kehaosa või kõver selgroog, tuleks ta võimalikult kiiresti eutanaasia korras eemaldada, et vältida tarbetuid kannatusi ja parandada teiste maimude tingimusi. Seda võib teha kiiresti, andes defektse maimu suurematele maimudele või kaladele toiduks.