Akvaariumikalade levinud haigused

Akvaariumikalade levinud haigused

Bakteriaalne uimemädanik

Isased võitluskalad on pikkade uimede tõttu eriti vastuvõtlikud. Uimemädanikku võivad põhjustada halb veekvaliteet või kala nõrgenenud üldseisund. Uimed lagunevad, servad muutuvad sakiliseks ja värvus muutub. Sageli järgneb seenhaigus. Ravi võib hõlmata soola, antibakteriaalseid aineid ja rasketel juhtudel antibiootikume.

Seenhaigus

Võitluskalad on seentele vastuvõtlikud. Saprolegnia ja Achlya on seenperekonnad, mis võivad kalu rünnata. Puhangu võivad vallandada kiire või suur temperatuurikõikumine, nakatunud sääsevastsed või söömata toit, mis toidab seenekultuuri. Samuti võib põhjuseks olla halb veekvaliteet, vigastus või haigus.

Nakkus näeb välja valge „hallituse“ moodi ning tekib sageli suu, lõpuste või haavade lähedale, näiteks pärast uimemädanikku. Raviks kasutatakse soola ja sobivaid seenevastaseid ravimeid.

Columnaris („seen“ või „suuseen“)

Levinud kalahaigust columnarist võib kergesti seenhaigusega segi ajada. Seda põhjustab bakter Flavobacterium columnare, mida tuntakse ka nime Flexibacter columnaris all. Paljud akvaariumikalade „seeneravimid“ on tegelikult mõeldud columnarise vastu, sest seda aetakse sageli seenega segi. Seen tekitab häguse valge katte, columnaris meenutab pigem valgeid tüükaid, eriti huultel, peas või seljal.

Vesitõbi (ka dropsy või Malawi bloat)

Kõht paisub, sageli nii palju, et külgedel olevad soomused muutuvad selgelt nähtavaks. Ka silmad võivad punnitada. Paljudel võitluskaladel on siiski loomupäraselt veidi väljaulatuvad silmad, seega on kõige lihtsam kehakuju hinnata ülalt.

See pole tegelikult üks haigus, vaid sümptom, mis võib viidata mitmesugustele siseinfektsioonidele. Seda esineb sagedamini tsikliididel, karpkaladel ja labürintkaladel. Emastel võib vesitõbi tekkida pärast kudemist. See võib olla nakkav, kuid ei pruugi seda olla.

Kolm peamist põhjust on liigne sool, pikaajaline viibimine halvas vees või parasiitinfektsiooni põhjustanud vale toit. Muud põhjused võivad olla mürgistus, sisevigastus ja vähk.

Akvaristid kardavad vesitõbe, sest pärast sümptomite ilmnemist ei saa kala tavaliselt päästa. Mõnel juhul aitab tugev soolaravi ja võib-olla antibiootikumid. Kõige tähtsam ja raskem on haigus õigel ajal ära tunda.

Mõni akvarist eristab kahte vormi: neeru- või maksainfektsioonist põhjustatud vormi ning üldist vedeliku kogunemist kõhtu.

Valgetäpihaigus (ka ich; teaduslik nimi Ichthyophthirius multifiliis)

Kala liigutused muutuvad rahutuks ning ujudes võib ta näida nagu tugeva tuule käes lehviv vimpel. Kahe või kolme päeva pärast on kehal näha palju väikeseid valgeid täppe. Need on väikesed parasiidid, mis levivad kiiresti ühelt kalalt teisele ning ründavad nahka ja lõpuseid.

Raviks võib kasutada lahjendatud formaldehüüdi (HCHO), malahhiitrohelist või metüleensinist. Akvaariumipoodides müüakse valgetäpi vastu palju ravimeid. Kuna parasiidil on elutsükkel ja ta on vahepeal ravimite suhtes immuunne, peab ravi kestma mitu päeva.

Valgetäpihaigus on hea põhjus mitte tuua loodusest püütud kalu või muid loomi otse akvaariumi ilma pika karantiinita.

Sametõbi (inglise keeles velvet, ladina keeles Oodinium või Piscinoodinium)

Kalale tekib peenike kuldhall kuni valge tolmukiht. Kala võib hingeldada, kaotada isu ja muutuda loiuks.

Põhjustajaks on parasiit Oodinium pillularis. Haigust võivad soodustada ammoniaak/ammoonium ja nitrit või liiga kõrge nitraaditase.

Selle vastu on ravimeid. Ravi tuleb alustada võimalikult vara, enne kui siseorganid kahjustuvad.